« Tagasi

Ireen Lumila: „Kodune rutiin hakkas ära tüütama“

21. juuni 2021

 

Jagame teiega inspireerivaid lugusid Rakvere linna inimestest, kes on täiskasvanueas otsustanud jätkata oma haridusteed.

Teises loos jagab oma õpikogemusi 30-aastane kolme lapse ema Ireen Lumila, kes õpib fotograafiks ja asutas äsja Rakveres renditava fotostuudio - Lumila Fotostuudio.

Mis ajendas teda täiskasvanueas õppima, räägib Ireen oma kogemusloos Tiiu Säbelile, kes on Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsiooni (Andras) Lääne-Virumaa täiskasvanuhariduse koordinaator.

Olen terve elu Rakvere inimene olnud. Olen pereinimene, mul on kolm last, kes on  3-, 6- ja 9-aastased. 

Kuna esimene laps sündis peale gümnaasiumi, jäi haridustee sellega pooleli. Küll sai õppida gümnaasiumi kõrvalt Noraxis turismindust ja vahepeal veel mõnel koolitusel käidud, siis too aeg ma ei teadnud veel päris täpselt, mis on see, millega sooviksin tööalaselt tegelema hakata. Kui lapsepõlves sõbrannad unistasid saada loomaarstiks, juuksuriks või baleriiniks, siis mina mõtlesin "saab, mis saab". 

Olen ka Rakvere Roodevälja linnaosavanem. Siia kanti kolides soovisin veidi ümbruskonda muuta ja kuidagi juhtus, et naabrinaine mind sinna sokutas.

Olles ise mitmelapselisest perest, kus tähtpäevadel vanaema juures suure laua taha koguneti ja vanaisa pillimängu ja laule kuulati, oli omal kindel soov tulevikus lapsi rohkem saada. Seepärast, võib-olla jäi see õppimine veidikeseks ajaks tagaplaanile.

Õppima minemise soov tuli järsku – mõtlesin, et vanus ka juba seal maal, et tuleks end kokku võtta ja eks see kodune rutiin hakkas ka ära tüütama. 

Kuna pildistasin tihti enda ja pere tarbeks, niisama mälestuseks ja ka üritusi, siis mõtlesin end sel alal edasi harida. Võtsin end Töötukassas arvele ja sealt pakuti mulle erinevaid koolitusi. See oli väga hea võimalus käia mitmel huvitaval koolitusel. 

Õppides tuli tahtmine ise rohkem praktiseerida stuudios pildistamist. Kuna Rakveres sellist stuudiot pole, mida rentida, siis polnudki väga selleks võimalust. Küll on Tallinnas ja Tartus sellised stuudiod olemas, kuid vaba aega selleks nii palju polnud.

Sellest tuli mõte luua oma kodukanti selline võimalus. Töötukassa kaudu pandi mind ettevõtluskoolitusele kirja, kus sain kuu aega koha peal käia, kuni koroonapiirangud tulid ning ülejäänud õpe käis interneti teel.

See oli omaette katsumus kolme lapse kõrvalt! Tee süüa, anna tegevusi väiksematele kätte, aita suuremat videotundides, proovi ise midagi oma tunnist kuulda ja pärast tuleta meelde, mis tegema pidid. Kindlasti kasvasid musta pesu hunnikud ja toad olid segamini, sest lihtsalt ei jõudnud. Sellest ajast saadik on meie peres popp käia ringi erinevate sokkidega, mis on ka omamoodi vahva!

Koolituse käigus tegin äriplaani, sain koolituse diplomi kätte ning sain taotleda Töötukassast ettevõtte alustamise toetust. 30 pikka tööpäeva ootamist ja vastus tuli positiivne! Olin super rõõmus ja elevil ja tegin toas hundirattaid, kuni üks hetk jõudis kohale, milline kohustus mul just õlgadele laskus. Põdesin päeva-kaks ja asusin asja kallale. Rendiruum, remont ja toetuse eest asju soetama, õnneks palju asju oli omal juba olemas. Remonti toetas mu isa, käed panid külge äi ja mu vend, ise tegelesin kergemate töödega ja õppisin vist siseviimistlejaks samal ajal, igatahes ise tehtud -  hästi tehtud! Vaja veel veidi sisustada, aga stuudio ise juba töötab!

Laste jaoks oli raske koolituste päevadel hoidjaid leida. Enamjaolt olid lapsed isaga kodus, aitasid ka ema ja sõbrannad.

Allaandmise tunne tuli ja tuleb siiani ikka korra-kaks kuus peale. Kui kõik rutiin, stress ja kohustused pea kohal kokku löövad. Enamus koolitusi toimusid Tallinnas õhtuti, seega rongiga sain sinna ja tagasi, õhtuti jõudsin koju alles kella 23ks – väga väsitav oli, aga asi oli seda väärt, õppisin palju. Käega ei löönud, sest olin palju vaeva näinud ja suur soov oli asi käima lükata. 

Fototöötluse ja sellega seonduvad koolitused tuleb ikka koha peal õppida, seega need tunnid lükati edasi, aga ettevõtluse sain distantsilt videotundides õpitud, valmis äriplaani saatsin e-maili teel koolitajale ja sain siis järgmises tunnis tagasisidet, saime mitmekesi arutada ja üksteist aidata. Koolitused on sellepärast ka toredad, et saab palju uusi ja huvitavaid tutvusi. Mõnega neist suhtleme siiani.

Pildistada saan stuudios 2+2 reegliga ja kaameraga sa väga kliendil nina ees ei tuterda, et on vajalikud meetrid meie vahel ja kõik korras. Digitaalselt saadan klientidele nende pildid. Interneti kaudu uurin kliendilt tema soove piltide suhtes. Neti teel paneme kliendiga plaanid paika: kellaaeg, kuupäev ja mõtted, ideed, riietus. 

Mul on väga hea meel ja vist isegi uhke tunne, et ma olen midagi uut õppinud ja toetuse saamine on eriti lahe. Noorena seda ei mõistnud, miks ma peaks nii palju õppima või lugema, sõbrad ja üritused olid palju huvitavamad. Muidugi suure tutvusringkonna omamine on ka suur pluss, aga see tunne, et sul on nüüd mingi oskus, mida sa saad teistega jagada on nii super.

Muidugi soovitan ka teistel õppida midagi. Väga palju on tänapäeval võimalusi õppida ja saada koolitusi tasuta. Usun, et kõik võimalused tuleks ära kasutada.

Pildid on midagi, mis jäävad mälestuseks ja usun, et need on väga tähtsad meie elus, seega mul on väga vedanud, et mu hobi on mu tööks. Soovin tulevikus ka ise hakata koolitama lapsi/noori fotograafia alal.

Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon Andras  koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga koordineerib Euroopa Liidu Erasmus+ programmi projekti "AGENDA – Euroopa täiskasvanuhariduse tegevuskava", www.andras.ee/agenda.

Teate edastas:

Kristel Mänd
Kommunikatsioonispetsialist
Rakvere Linnavalitsus
510 4544